Prantsuse toidu ja söömise fraasid

Restoranis tellimise vormsus: Prantsuse keeles on restoranis tellimiseks kindlad viisakusväljendid, mis erinevad oluliselt eesti keele otsekohesusest. Seal, kus eestlane ütleb lihtsalt "ma võtan" või "mulle", kasutavad prantslased pehmendavaid konstruktsioone nagu "je voudrais" (ma soovikskin) või "je vais prendre" (ma võtan). Kelner küsib sageli "Vous avez choisi?" (Olete valinud?) mitte "Mida soovite?". Oluline on meeles pidada, et prantsuse söögikultuuris on käänded olulised: "un café" (kohv ilma piimata), "un crème" (kohv piimaga), "un noisette" (väike kohv tilga piimaga). Eestlasele võib esmapilgul tunduda kummaline, et jookide ja toitude kohta kasutatakse meessoost või naissoost artiklit, mis mõjutab ka tellimist.

Menüü lugemise strateegia: Prantsuse menüüdes on toidunimetused sageli kirjeldavad ja pikad, koosnedes mitmest osast, mis võib eesti keele kõnelejat segadusse ajada. Näiteks "Magret de canard aux pommes caramélisées" sisaldab nii toiduainet (pardirind), valmistusviisi kui ka lisandeid (karamelliseeritud õunad). Eesti keeles oleksime lühemad: "pardirind õuntega". Oluline on õppida tundma võtmesõnu nagu "aux" (millegi-ga), "de" (millestki valmistatud), "à la" (mingi stiilis). Samuti tuleb tähele panna, et paljud prantsuse toidud on nimetatud piirkondade järgi: "Boeuf Bourguignon" tähendab Burgundia stiilis veiseliha. Eestlasele harjumatu on ka see, et menüüs ei pruugi olla täpseid koguseid või gramme märgitud.

Häälikud ja nasaalvokaalid: Prantsuse keele suurim väljakutse eestlasele on nasaalvokaalid (õ, ã, ẽ, œ̃), mida eesti keeles ei eksisteeri samas vormis. Kuigi eesti keeles on täishäälikud selged ja lühikesed või pikad, siis prantsuse keeles on vokaalid sageli ninatatud, kus õhk voolab osaliselt nina kaudu. Näiteks sõnas "pain" (leib) või "vin" (vein) tuleb õppida hääldama nasaalselt. Eestlasele võib olla raske eristada sõnu nagu "bon" (hea) ja "bonne" (hea, naissugu), kus nasaal kaob. Samuti on väljakutseks prantsuse r-häälik, mis hääldatakse kurgu tagaosas, mitte keelega nagu eesti keeles. Õnneks on eesti keele õ-häälik osaliselt sarnane prantsuse eu-häälega sõnades nagu "peu" (vähe).

Sõnajärjekord ja omadussõnad: Prantsuse keele grammatika erineb eesti omast oluliselt sõnajärjekorra poolest, eriti omadussõnade paiknemises. Eesti keeles tulevad omadussõnad alati enne nimisõna ("punane vein", "suur maja"), kuid prantsuse keeles enamik omadussõnu järgneb nimisõnale: "vin rouge", "maison grande". Siiski on väike grupp levinud omadussõnu (petit, grand, bon, mauvais, beau, joli, jeune, vieux, nouveau), mis tulevad ette. See tähendab, et "hea vein" on "bon vin", aga "valge vein" on "vin blanc". Eestlasele, kes on harjunud vaba sõnajärjega, kus käänded näitavad sõnade suhteid, võib olla keeruline meeles pidada prantsuse keele ranget sõnajärjekorda, kus subjekt-verb-objekt on kohustuslik.

Valevõõrad ja kultuuri erinevused: Eesti ja prantsuse keele vahel on mõned huvitavad valevõõrad, mis tulenevad laensõnadest teistest keeltest. Näiteks eestikeelne "kompott" tähendab keedetud puuvilju mahlas, kuid prantsuse "compote" on püreeritud või purustatud puuviljad. Sõna "kotlett" (eesti keeles lihakotlett) ei vasta prantsuse sõnale "côtelette", mis tähendab ribikarbonaadi. "Restoran" on mõlemas keeles sarnane, kuid kultuuriliselt erineb prantsuse restoranikultuur oluliselt: seal ei ole tavaks jagada eraldi arveid. Sõna "šampus" (eesti keeles vahuvein) on otsene laen, kuid prantsuse keeles "champagne" viitab ainult Champagne'i piirkonnast pärit veini. Eestlane peab meeles pidama, et paljud rahvusvahelised sõnad on prantsuse päritolu, kuid nende tähendus võib olla kitsam või laiem.